IT-firmalt Net Group saabus mulle põnev uuringukokkuvõte, mis analüüsis paarisaja ettevõtte informatsiooni hoidmise ja turvalisusega seotud käitumist. Uuringu abil selgitati välja, kuidas ettevõtted väärtuslikku informatsiooni hoiavad, kuidas on lahendatud andmete varukoopiate tegemine, kes pääseb informatsioonile ligi ja palju muud. Respect4Privacy blogi fookusest lähtudes peatuksin eelkõige andmete turvalisuse tagamisel ning nende säilitamisel.
Info kui ettevõtte vundament
Olles näinud erinevas suuruses ettevõtete informatsiooni säilitamise ja kaitsmise lahendusi pean märkima, et rahuldavalt on info jätkusuutliku sälilitamine tagatud heal juhul pooltel ettevõtetel. Olukord on trööstitu, sest infot kui firma kallimat vara hakatakse väärtustama alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud (või kui see on lekkinud kolmandate isikute kätte). Siinkohal tasub välja jätta suurfirmad – probleemid ilmnevad eelkõige SMB sektoris.
Net Group`i uuringust selgus, et 69% vastanutest pääsevad konfidentsiaalse informatsiooni ligi vaid määratud ametikohad. Ülejäänud kolmandikul pääsesid info ligi kõik töötajad, mis on kindlasti väga suur ohukoht eriti konkurentsiluure seisukohast. Piisab, kui reatööline salvestab kellegi huvides mälupulgale ettevõtte äriinfo ja jagab seda vastasleerile. Edasi võite juba ise ette kujutada.
50% ettevõtetest oli sätestanud konfidentsiaalse infoga läbikäimise reeglid töötajate sisekorraeeskirjades. Pea kolmandik vastajatest kinnitasid, et nende asutuses on konfidentsiaalne info salvestatud eraldi süsteemi, mis kindlasti hajutab info kadumisega seotud riske.
Protseduurireeglid – mis need on?
Paljudel juhtudel on ettevõttes hunnik arvuteid, millest puudub täpne ülevaade. Teada pole, kes kasutab isiklikku arvutit, kellele milliseid programmid seadmes jooksevad või kuidas on tagatud sülearvuti turvalisus, kui see näiteks kohvikust varastatakse. Tänu IT-firmadele on protseduurireeglid hakanud ettevõtetes jõudma sama olulisemale kohale kui varem. Sisekorraeeskirjadesse on tekkinud read, kuidas arvutit kasutada, määratud on lubatud ja lubamatud programmid, sisse on seatud lollikindlad info turvamise lahendused nagu salasõnad, kõvaketta krüpteerimine või igakuine paroolide vahetamise kohustus.
Huvitava infona tuli välja, et pea 86% vastanutest kasutab andmete säilitamiseks serverit ning ainult 30% kasutab selleks teenusepakkujat. Ülejäänud ettevõtetel on enda serverid. Ligi viiendik ei kasuta aga kumbagi varianti, vaid talletab kogu tööks vajaliku informatsiooni töötajate arvutitesse! Loodetavasti on sellel vähemusel lokaalvõrk, kus andmed on mugavalt kättesaadavad ja turvatud
Infoturva on sama oluline kui turvalisus päriselus
Väga raske on selgitada inimestele ohte, kui nad pole ise nendega kokku puutunud. Nii on iga valdkonna puhul. Kui mentor soovitab, et ära tee uut telekanalit, sest sul pole teistega konkurentsis püsimiseks piisavalt teadmisi, siis sina jonnid ikka vastu ja saad oma eksimusest teada alles pärast läbikukkumist. Täpselt sama kehtib digitaalsete andmete kohta. Andmete varundamisele ja turvareeglite määramisele lüüakse käega täpselt nii kaua, kuni keegi saab vastu pükse. Pärast seda tõuseb info turvalisus prioriteetseks ja püsib seal elupäevade lõpuni.
Siiani oli avalikult kättesaadav info mainitud kartellisüüdistuse kohta lünklik ja üldine. Tänasest aga on kõigil huvilistel võimalus tutvuda terve Harju maakohtu otsusega. Seda tegin ka mina.
Enne lugemist oli minu jaoks kõige põnevam küsimus, et kuidas ikkagi on võimalik sellist kokkulepet tõestada. Süüdistuse järgi ei leppinud ju omavahel kokku viina lõppmüüjad vaid tootjad. Väga raske on ette kujutada kus tootjad lepib läbi kaupa vahendava jaeketi kokku hinna kliendile.
Tutvudes otsuse tekstiga selguvad tõestamise meetodid, mis jätavad süüdistatavatele väga vähe vaidlemise ruumi.
1. Väljavõte kõnest kus R.E. teavitab M.P.-d „Ja ta tahab kokku saada, tahab kokku saada esmaspäeval või teisipäeval tahab kokku saada ja ma ütlen sulle telefoni teel ka põhjuse, et ee kurdetakse nende müügiesindajad ja meie konkurendid kurdavad, et meie Offex Grupp müüme turul viina alla omahinna.“
2. toimub kohtumine, mille kohta faktid puuduvad kuid on tunnistajate seletused mis kirjeldavad arutelu viina hinna üle. Kohtumiselt salvestatud materjale pole.
3. Peale toimunud kohtumist helistavad Offexi juhid omavahel: „No ühesõnaga oli kaks küsimust: esiteks, ta ütles, et leppigem kokku, et letil ei oleks viina, mis on odavam kui 59,90, sest, no ma sain aru, kustpoolt.”
Samas kõnes kordas A. Skoblov veelkord: „No vot selline küsimus, ja ta ütles, et mõelgem selle asja üle, et ütles veel konkreetselt, et oleks hea, kui keegi teine ei hakkaks sellega tegelema, mingid muud organid. Esiteks, et hind on 59,90, lepime selliselt kokku.“ Kõne lõpus lisas A. Skoblov: „Ütles, mõelge, ja mis edasi teeme. No ma sain aru, et muidugi, ketid pressivad tal peale ka.“
05.02.2009. a kell 09:50 helistas A. Skoblov uuesti I. Zavizionile ja teatas, et J. Kalvi helistas veel ja ütles, et kui Offex Group nädala jooksul ei tõsta viina letihinda kuni 59,90, siis peab ta midagi ette võtma, sest teda pressitakse”
05.02.2009. a kell 11:11 helistas I. Zavizion A. Skoblovile ja teavitas, et nad jõudsid selgusele ja hind saab olema 59,90. Ühtlasi ütles I. Zavizion A. Skoblovile, et viimane helistaks J. Kalvile ja teavitaks, et neil õnnestus hinda reguleerida.
Samal päeval kell 11:16 toimunud kõnes lisas I. Zavizion, et A. Skoblov ütleks J. Kalvile, et õnnestus veenda tõsta 59,90-le ning kui Liviko „ise ei lähe kuskil alla“, siis üritavad veel tõsta, aga tõstmine peaks toimuma sammhaaval ja sünkroonselt.
Kell 12:42 helistas A. Skoblov I. Zavizionile tagasi ja teatas, et J. Kalvi oli talle ise helistanud ja A. Skoblov teavitas J. Kalvit, et nad on nõus 59,90-ga ning J. Kalvi rõõmustas. Samuti olevat J. Kalvi talle tunnistanud, et talle oli avaldanud survet Maxima (tl 14-15).
4. Kartelli tõestamise fakt:
Maxima Eesti OÜ müüs AS Liviko poolt imporditavat viina Vjaskovaja Lux hinnaga 59,90 krooni
Tallinnas Tartu mnt 49 asuvast Maxima Eesti OÜ kauplusest ostetud 0,5 liitrine viin Vjaskovaja Lux maksis 59,90 krooni.
5. Tunnistaja I. Gi sõnul hoidsid AS Liviko töötajad Liviko toodete jaehindadel silma peal ja ta pidas hindade kohta Excelis tabelit. Ühtlasi esitasid J. Kalvi ja AS Liviko kaitsjad väljatrüki nimetatud Exceli tabelist, väljavõtte õigsust on oma allkirjaga kinnitanud I. G.
Sellise mudeli järgi on osapoolte süü tõestatud ning vaielda sellistel alustel süüdistusega on äärmiselt keeruline.
Kaitsepolitsei värskes aastaraamatus juhiti tähelepanu tööstusspionaaži ohtudele. KAPO andmetel on kõige kõrgemas riskigrupis Ida Virumaal asuvad suured tööstusettevõtted ja nende välja töötatud insenertehnilised lahendused.
Eestis on väga pikaajalised kogemused põlevkivi ja sellega seotud saaduste käitlemisel. Maailmas aga on see tõusev trend. Eesti ettevõtted on investeerinud palju aega ja raha tehniliste lahenduste välja töötamisele ja efektiivsemaks muutmisele. Enamik kasutatavaid seadmeid on ise ehitatud ja kokku sobitatud võimalikult efektiivse tulemuse saavutamiseks.
Info, kuidas näiteks täpne kivide purustamise mehhanism töötab võib muuta lõpptoodangu tootlust näiteks 1% võrra. Suure kaevanduse jaoks aga on selline 1% suurune paranemine väärt meeletuid summasid. Samasuguse arenduse välja töötamine võtaks aga pikalt aega ja ressursse.
Lihtsama vastupanu teed minek ongi tööstusspionaaž. Konkurent saadab enda töötaja näiteks tehase ehitust pildistama.
Täpselt selline lugu on meil ka siseriiklikus mastaabis juhtunud.
Eelmise aasta mais käis aktiivne Viru Keemia Grupi õlitehase ehitus. Ehituse rahaline maht muide oli üle miljardi krooni. Justkui kogemata sattusid ehitusobjektile Eesti Energiale õlitehast projekteeriva firma töötajad ja üks Eesti Energia tütarfirma töötaja. Prokuratuur alustas VKG palvel uurimist.
Veidi vähem teada on tööstusspionaaži juhtum eelmise sajandi lõpust aastast 1997, mis seotud suusa ja mööblitootjaga Viisnurk.
Soomes mõisteti 4 meest süüdi Hackman Sisustuse Oy firmasaladuse reetmises. Süüdistuse kohaselt oli üks süüalustest näpanud puidkiudplaatide valmistamise tehnoloogia. Soome kriminaalpolitsei kahtlustas, et Eesti firma Viisnurk hankis samade inimeste kaudu sama tehnoloogia ja hakkas ise väga sarnaseid plaate tootma. Uurimine vältas kuus aastat ja antud olukorras kohus tööstusspionaaži ei tuvastanud.
Mõlemad juhtumid on erilised ainuüksi juba selle poolest, et teame nendest. Enamasti toimub luure nii varjatult, et toimumise hetke ei olegi võimalik avastada. Keegi käib kohal, teeb pildi ja intellektuaalne omand ongi läinud laiale ringile.
Kõige tüüpilisem tööstusspionaaž on aga see, millest me kunagi ei kuule.
Ebaausate võtetega konkurendi hinnapakkumise info kätte saamine, jooniste vargus, tehniliste lahenduste kopeerimine ja seda nimekirja võiks jätkata lõputult.
Sellised lekked on need ettevõtjale ohtlikud, põhjustades väga suures ulatuses rahalisi kahjusid. Konkurent e. spionaaži tegija, saab aga ebaausaid võtteid kasutades teavet, millega teenida otsest või kaudset kasu.
Meediast jookseb tihti skandaali korral läbi ka viide sellele, kuidas on kogutud tõendusmaterjal. Olen huvi pärast jälginud seda mitmete süüdistuste korral.
Kõige värskem näide on tänasest (5.03.2010) Äripäevast lugu “Suurim kartell sündis Ussimäel“. Artiklis kirjeldatakse uurimistoiminguid nii: jälitustoimingute käigus kaardistatakse telefoni tugijaamade salvestiste abil minuti täpsusega nende asukoht ja liikumine, konfiskeeritakse telefonid ja arvutid, mille sisu eksperdid üksipulgi lahkavad, otsitakse läbi kodud, kontorid ja autod.
Kõige tavalisemaks uurimistoimingute tulemuseks ajakirjanduses on väljavõtted kõnedest. Pealtkuulatud kõnede ümberkirjutused lisatakse kohtu protokolli, milleele pääsevad ligi ajakirjanikud ja nii saamegi lugeda humoorikaid tekste meie ärimeeste ja ametnike suust.
Värske näide selle kohta on järjekordne korruptsiooniskandaal AS-i Tallinna Vesi ümber, millest kirjutas Eesti Ekspress (04.03.2010). Dialoogi vormis on kirja pandud ametniku vestlus ärimehega. Lugedes seda sisu jääb mulje, et pealtkuulamise teel hangitud info suurimaks väärtuseks on skandaalsus.
Hiljuti ilmus ajakirjanduses huvitav statistika jälitustegevuseks antud lubade kohta. Prokuratuuri poolt esitatud pealtkuulamistaotlustest rahuldati keskmiselt 98%. Selline protsent on advokaat Leonid Glikmanni sõnul võrdeline Moldaavia omaga, kus Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas inimõiguste rikkumisi.
Mujal Euroopas on jälitustegevus ametlikult lubatud juhul kui tegemist on riikliku julgeoleku küsimusega või inimeste elud on ohus. Jääb mulje et meie õigusruumis on igal ajal ja iga kahtluse korral jälitustoimingud aktsepteeritavad.
Spekuleerides veidi selle info valguses, siis jääb mulje et jälitustegevuse luba on formaalne dokument. Jälitustegevusi teostatakse vastavalt kujunenud olukorrale ja siis kui hakatakse süüdistust esitama paneb prokuratuur kokku materjalid, saadab kohtusse kinnitamiseks.
Idee poolest peaks seadus jälitustegevust reguleerima nii, et prokuratuur tuvastab olukorra, kus soovib jälitustegevust rakendada. Teeb selle kohta ametliku põhjenduse kohtusse. Kohus menetleb seda, kaalub kõiki fakte ja langetab siis otsuse kas lubab seda või mitte.
Siinkohal tekib tunne, et midagi on süsteemis valesti. Oletame näiteks et viie aasta lõikes oleksid 98% kohtulahendid hageja kasuks. Ei ole ju loogiline?
Iga aasta miljardeid teenivad infoturbe lahenduste loojad on pannud aluse ülemaailmsele võidurelvastumisele, kus ühelt poolt üritatakse leida vahendeid varjatud infole ligipääsuks, teiselt poolt selle salastamiseks. Vaatamata usaldusväärsete turvatehnoloogiate mitmekesisusele leidub aeg-ajalt inimesi, kes pöörduvad kaugete esivanemate pole ja loovad mõne uue sümbolkeele.
Üheks kuulsaimaks krüptograafiks oli legendaarne Vana-Rooma väejuht, poliitik ja kirjamees Julius Caesar, kes kasutas sõnumites lihtsat aga efektiivset tähtede vahetamist sümbolitega. Sel moel saatis Caesar sõnumeid lahinguväljal viibivatele väepealikele. See oli geniaalne lahendus, mis kaitses sõnumisaladust vaenlase spioonide eest lihtsal ja efektiivsel moel. Aja möödudes šifreerimistehnoloogiad täiustusid ning kasutusele võeti seadmeid nagu II maailmasõja Enigma.
Tänaseks on krüpteerimine oluliselt edasi arenenud, seda nii kasutajate kui murdjate leeris. Väga huvitav on olnud jälgida, kuidas on tekkinud tavalises telefonisuhtluses nüüdisaegne salakeel. Viimaseks näiteks oli Narva kohtuniku Mihhail Komtšatnikovi altkäemaksu süüdistus. Siin toimus huvitav šifreerimine: Kell pool seitse õhtul helistab Gromov kohtunikule ja lausub krüpteeritud sõnumi: “Need filmid, mille kohta te küsisite…Neli tükki ta lindistas, püüab leida viiendat. Muide, millal te puhkusele lähete?” “Puhkusele – noh, oktoobris-novembris.”
Mis on selle sõnumi tegelik tähendus? Pealtnäha tundub süütu tekst: Kohtuniku garaažinaaber annab teada, et poeg lindistas kohtuniku jaoks DVD-plaadile mingeid filme, ja uurib viisakalt puhkuseplaanide kohta. Tegelikkuses oli see salakeel: jutt filmidest tähendas, et proua Andrejeval on kautsjoni ja altkäemaksu tasumiseks vajalikust poolest miljonist veel sada tuhat puudu. “Puhkus” tähendas küsimust, mis kellaks võib Gromov kohtuniku juurde laekuda – oktoobris-novembris ehk õhtul kella 10–11 vahel.
Teine näide lähiajaloost on siiani vältav maadevahetuse protsess. Seal olid telefonikõnedes kasutusel repliigid: “Kodumaa ei unusta sind”, “Viis viina ja kolm õlut” ning „Pensionisammas“
Mõlemad juhtumid lähevad salakeele ebaõnnestunud juhtumite ajalukku, kuigi „dekoodrit“ omasid vaid kindlad osapooled, kelle vahel suhtlus toimus. Selline krüpteerimine on tagasipöördumine juurte juurde, mille põhjuseks võib olla kaasaegsete tehnoloogiliste lahenduste umbusaldamine või soovist leida uusi käepäraseid viise kontrollorganite ninapidi vedamiseks. Sellise süsteemi nõrkuseks ongi tänapäeva tehnoloogiline revolutsioon. Iga telefonikõne on lihtsalt taastatav. Analüütikul tarvitseb kokku panna vestlus, kontekst ja hakata võtit otsima. Selliste vestluste puhul saab asjatundja kiirelt aru, millest tegelikult jutt.
Info lekkimise oht puudutab tegelikult paljusid meist, seda enamasti mitte nii drastiliselt kui eelpool mainitud kodanikke. Samas olles kunagi kaotanud mobiiltelefoni või arvuti, tekib suur ebakindlus ja kaob unerahu. Jalutama läks ju minu kõige personaalsem info. Väikeste nippidega on võimalik end kaitsta paljude potentsiaalsete probleemide ja murede eest. Minu soovituseks oleks näiteks sülearvuti kõvaketas krüpteerida, töömeili lugeda läbi VPN ühenduse, mitte hoida telefonis turvalisi andmeid või äärmise vajaduse korral kasutada tarkvara, mis krüpteerib näiteks telefonis kasutatava mälukaardi. Turvaliste kõnede vajadusel on mõistlik juba soetada spetsiaalne telefon.
Täna on Ekspressis ilmunud keskkriminaalpolitsei Andres Anvelti väga otsekohene artikkel. Sisuliselt on juhitud tähelepanu nendele samadele teemadele, millel olen blogis ka enne spekuleerinud. Pealtkuulamine on meil siin liialt tavaline ja organitele liialt kättesaadav.
Toon välja mõned tsitaadid:
Kas odavam on teha sündmuskohal ja ümbruskonnas korteriküsitlust ja joosta jalad rakku majast majja või pista otsad kuhu vaja ja rahulikult analüüsida kuuldut
“Mind ja enamus inimesi kindlasti mitte, vahest ehk kui räägid kellegagi midagi intiimset, isiklikku … , siis on see ehk sama tunne kui su naaber on pätt ja igaks juhuks soritakse ka sinu pesus …. Kui seda tehakse õigustatult, siis tundub, et võiks üldise turvalisuse ja heaolu nimel ju solvumise klombigi alla neelata …
Andres Anvelti hinnangul on aasta jooksul pealt kuulatud ca. 30-40 tuhat kodanikku…
Tema on tulnud sellest organisatsioonist ja teab seega täpselt, millest räägib…
Andres Anvelt: Pealtkuulamine - kas moodsa aja mugavus või põhiõiguste riive?
Varsti on igale huvilisele kättesaadav mobiiltelefoni tarkvara, millega saab hõlpsalt liikumist jälgida. Jälgimise tehnoloogia aga on uus ja huvitav. Nimelt kasutatakse kiirendussensorit. Selle sensori kasutamiseks on tarkvaralise lahenduse välja töötanud Jaapanis KDDI kontsern.
See lahendus võimaldab kontrollida milline liikumine toimus või ei toimunud. Kiirendusanduri tööd analüüsib siis spetsiaalne tarkvara, mis on iseõppiv ja tõlgib saadud impulsse. Signaalide järgi on võimalik aru saada, kas jooksed, istud või jalutad. Loomulikult tehakse kogu analüüs ettevõtte vastavas serveris.
Näiteks, kui boss käskis põrandat pühkida, siis nüüd on võimalus tagantjärele kontrollida, kas töötaja seda tõesti tegi või mitte.
Varsti on siis igal ülemusel võimalik reaalselt kontrollida, milliseid liigutusi nende töötajad teevad 
Vaatasin vahepeal järjest ära mõlemad Zeitgeist filmid. Tegemist on väga huvitavate teostega ja soovitan need üle vaadata kõigil, kes ümbritseva maailma vastu sügavamat huvi tunnevad. Muide filmid on netist tasuta vaadatavad, neil on isegi eestikeelsed subtiitrid, kuid aega soovitan planeerida kahe filmi peale kokku 5 tunni jagu.
Samas ei tasu neid filme ka liiga tõsiselt võtta. Päris palju oli seal ka demagoogiat, eeldamist ja väiteid, mis vajaksid kontrollimist. Tõeterasid seal aga on päris mitmeid.
Lühidalt on stsenaarium selline, et maailmas on võim pankade käes, kelle ambitsiooniks on totaalne kontroll. Kõlab ülepaisutatult, kuid argumendid, mis seda teooriat toetavad on päris tugevad.
Minu kõrva kriipisid mõned väited aga eriti. Filmis oli välja toodud vestlus pankur Rothschildi ja tema sõbra vahel. Pankur tõi välja muu jutu kõrval välja lõpliku ambitsiooni, mille kallal on juba kuuskümmend aastat töötatud: maailma totaalne kontroll. Filmis defineeriti totaalset kontrolli, kui inimeste varustamist RFID kiipidega, muutes meid kõiki distantsilt jälgitavaks. Kui keegi valitseva korraga ei nõustu siis tema kiip lülitatakse lihtsalt välja. Sisulisel tõugatakse süsteemist välja.
Kusjuures meie värskelt kasutusele võetud passides on juba RFID sisse ehitatud, seega kandes kaasas passi, on vähemalt teoorias võimalik Sinu asukoht tuvastada…
Tasub mõelda sellele, kui palju ümbritsev tehnoloogia meid paljastab…
Müüduimad turvatelefoni mudelid on G10i ja CP300. Seletan nende modifitseeritud GSM telefonide näitel lahti Cryptophone toimimise põhimõtte.
Kõik algab platvormi turvamisest: Cryptophone telefonides keeratakse sõltuvalt profiilist kinni kõik üleliigsed vidinad: piltsõnumid, bluetoothid jne. Kõik kanalid, mille kaudu telefoni viirusesse nakatada saab.
Mikrofon blokeeritakse distantsilt sisselülitamise vastu.
Telefonis asub turvaline mälukoht – sisuliselt programm, mis toimib telefoni funktsioonidega telefoni sees. See võimaldab valida turvakõnet ja saata turva sms-i.
Turvakõne on toimub kahe Cryptophone vahel:
Heli mikrofonist muundatakse infoks (digitaliseeritakse) ja suunatakse telefoni sisse ehitatud krüpteerimistarkvarasse. Tarkvara krüpteerib info vastavalt diagrammile (http://www.respect4privacy.com/files/crypto.gif) ning kannab selle üle GSM Data kanali. GSM Data kanal on loodud andmesideks, mida mööda tavaliselt liigub näiteks internetiside (oli aktiivsemalt kasutuses enne GPRS standardi tulekut). Ülekandemastide vahel liigub kõne siis krüpteeritud andmevoo kujul. Teine Cryptophone võtab andmed vastu ning tarkvara suudab krüpteeringu teisendada tagasi heliks.
Iga kõne alustamisel kinnitatakse koodide abil üle veel suusõnaliselt, et kahe telefoni vaheline võrk on suletud.
Kõnet iseloomustab väike viide heli ülekandes.
Iga kõne jaoks luuakse süsteemis eraldi koodid, mis kustuvad peale kõne lõppu.
Turva sms
Turvasõnumeid saab vahetada samast turvamälu menüüst.
Turvasõnumite vahetamiseks seostatakse koodidega omavahel kaks turvatelefoni. Selleks vahetatakse omavahel võtmeid ja kinnituskoode. Kui telefonid on omavahel seostatud on sõnumite vahetamine kiire ja lihtne.
Kuna turvasõnumeid hoitakse eraldi mälupuhvris, mis on parooliga kaitstud, siis on sõnumid kaitstud täpselt nii hästi, kui hea on mälupuhvri parool.
Lisaks neile turvalist sidet lubavatele funktsioonidele töötab Cryptophone nii nagu tavaline mobiiltelefon. Mõeldud on see kasutamiseks kas igapäevase äritelefonina või siis teise telefonina erikõnede tegemiseks. Vastavalt vajadusele on võimalik turvalisuse taset reguleerida.
Viimaste päevade kõige suurem skandaal on riigiprokuröri karm süüdistus Liviko vastu. Livikot süüdistatakse nimelt viina hinna osas kartellikokkuleppe sõlmimise algatamises. Väga raske süüdistus ja asja reaalselt hinnates ka tõenäoliselt otsese aluseta, sest ega viinatootjad ei saa ette kirjutada kaubanduskettidele, mis hinnaga kaupa välja müüakse.
Spekuleerin natuke, kust selline süüdistus tekkis:
Maksuameti tellimusel hakati jälgima Offexit, kuna oli kahtlus, et riiki petetakse aktsiisidega. Kuna aga viinatootjaid on meil siin väga väike ring, siis ettevõtete juhtkonnad suhtlevad loomulikult omavahel. Seega võib arvata, et ütles Liviko juht midagi kahetimõistetavat Offexi juhile telefonikõnes. Jutu sisu on nagu teada tõlgendamise küsimus ja antud juhul tõlgendab prokurör seda kui kartelli loomise katset.
Konkreetse pealtkuulamisjuhtumi puhul tekib arvestatav kahju Liviko ja tema juhi mainele. Kui tõesti suudetakse midagi kartellilaadset ära tõestada, siis tekib ka väga suur otsene rahaline kahju.
Tõsiseid äriasju ei saa rääkida telefoni teel! Ka täiesti süütu lause on ohtlik ja keeratakse kõnelejate vastu!
