This entry was posted on Sunday, April 4th, 2010 at 10:29 pm and is filed under Uncategorized. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.
Meediast jookseb tihti skandaali korral läbi ka viide sellele, kuidas on kogutud tõendusmaterjal. Olen huvi pärast jälginud seda mitmete süüdistuste korral.
Kõige värskem näide on tänasest (5.03.2010) Äripäevast lugu “Suurim kartell sündis Ussimäel“. Artiklis kirjeldatakse uurimistoiminguid nii: jälitustoimingute käigus kaardistatakse telefoni tugijaamade salvestiste abil minuti täpsusega nende asukoht ja liikumine, konfiskeeritakse telefonid ja arvutid, mille sisu eksperdid üksipulgi lahkavad, otsitakse läbi kodud, kontorid ja autod.
Kõige tavalisemaks uurimistoimingute tulemuseks ajakirjanduses on väljavõtted kõnedest. Pealtkuulatud kõnede ümberkirjutused lisatakse kohtu protokolli, milleele pääsevad ligi ajakirjanikud ja nii saamegi lugeda humoorikaid tekste meie ärimeeste ja ametnike suust.
Värske näide selle kohta on järjekordne korruptsiooniskandaal AS-i Tallinna Vesi ümber, millest kirjutas Eesti Ekspress (04.03.2010). Dialoogi vormis on kirja pandud ametniku vestlus ärimehega. Lugedes seda sisu jääb mulje, et pealtkuulamise teel hangitud info suurimaks väärtuseks on skandaalsus.
Hiljuti ilmus ajakirjanduses huvitav statistika jälitustegevuseks antud lubade kohta. Prokuratuuri poolt esitatud pealtkuulamistaotlustest rahuldati keskmiselt 98%. Selline protsent on advokaat Leonid Glikmanni sõnul võrdeline Moldaavia omaga, kus Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas inimõiguste rikkumisi.
Mujal Euroopas on jälitustegevus ametlikult lubatud juhul kui tegemist on riikliku julgeoleku küsimusega või inimeste elud on ohus. Jääb mulje et meie õigusruumis on igal ajal ja iga kahtluse korral jälitustoimingud aktsepteeritavad.
Spekuleerides veidi selle info valguses, siis jääb mulje et jälitustegevuse luba on formaalne dokument. Jälitustegevusi teostatakse vastavalt kujunenud olukorrale ja siis kui hakatakse süüdistust esitama paneb prokuratuur kokku materjalid, saadab kohtusse kinnitamiseks.
Idee poolest peaks seadus jälitustegevust reguleerima nii, et prokuratuur tuvastab olukorra, kus soovib jälitustegevust rakendada. Teeb selle kohta ametliku põhjenduse kohtusse. Kohus menetleb seda, kaalub kõiki fakte ja langetab siis otsuse kas lubab seda või mitte.
Siinkohal tekib tunne, et midagi on süsteemis valesti. Oletame näiteks et viie aasta lõikes oleksid 98% kohtulahendid hageja kasuks. Ei ole ju loogiline?
posted by April 4, 2010 10:29 pm | read comments (1)
April 4th, 2010 at 10:33 pm
Kohus rahuldab keskmiselt 98% jälitustegevuse lubadest…
Tekib tunne, et midagi on süsteemis valesti. Oletame näiteks et viie aasta lõikes oleksid 98% kohtulahendid hageja kasuks. Ei ole ju loogiline?…